Müügimehe jutt

Müümine on tegevus, mis kellestkist meist mööda ei lähe. Me kõik oleme vähemal või rohkemal määral müügimehed. Me müüme oma ideid, soove, plaane, arvamusi jne. Ei ole sellist asja nagu müümise ebaõnnestumine. Müük toimub igal juhul. Küsimus on lihtsalt selles, kas teie müüte ostjale oma toote maha või siis müüb ostja teile selle maha, miks ta seda toodet ostma ei peaks.
Kuidas müüki siis paremini teha? All on paar nippi.

Kõigepealt müümine on AKTIIVNE tegevus. See ei ole kuskilt kaugelt kahtlevalt vaatlemine ning lootmine et äkki õnnestub. See ei ole lihtalt müügimaili saatmine ootama jäädes, et äkki näkkab. Müük on väga aktiivne ja agressiivne tegevus ja kui tahetakse saada häid tulemusi, siis tuleb antud tegevusse suunata kogu oma energia. “Motions creats motions” ehk iga tegevus toob mingi tagasiside. Liikumine toodab liikumist. Seisvat kivi on palju raskem veerema lükata, kui juba liikuvat kivi. Tegutse.  Hakka liikuma. Vahel on nii, ei tea kuhu minna, kuid kui juba liikuma hakates (kasvõi vales suunas) saad esimeses teeristis aru ja korrigeerid oma suunda. Julge teha otsuseid, tegutse- kasvõi valesti kui ei oska õigesti- vähemasti teinekord tead kuidas õigesti teha. Paljud ei tee pigem midagi, kuna kardavad eksida. Sellisel juhul ei muutu mitte midagi- tulemus on õnnetu ja elamata elu. Küsimus on lihtsalt selles, kui järeleandmatu sa müügis oled. Kui kaua sa suudad suruda enne kui loobud. Ma olen sügavalt veendunud, et järeleandmatu pealekäimine (viisakal viisil loomulikult) on võti, mis ostja lõpuks ostma paneb. Sa lihtsalt täidad piisava osa tema päevast oma ideega (tootega), see kummitab iga päev tema mõttemaailma ja hakkab tasapisi mõjutama. Psüholoogid on ammu kindlaks teinud, et see millele me mõtleme, see lõpuks hakkab meid mõjutama. On vaid aja küsimus, mil see ta ostustuskeskustesse jõuab. Nii et tegutse, ole aktiivne ja järeleandmatu!

Mõtle alati positiivselt. Mõtle et sa saad kindlasti seda mida saavutada tahad. Positiivsed asjad juhtuvad positiivsetele inimestele- see on teadatuntud tõde. See on alus sinu enesekindlusele. Vastasel korral on su platform soisel pinnal ning ostja näeb selle läbi ja ta ei osta. See ei tule lihtsalt niisama, positiivset mõtlemist on vaja harjutada, see nõuab vaeva.

Ära otsi vabandusi, otsi lahendusi. Alati võib leida kuidas ei saa. Tarkus ja tugevus on leida võimalus kuidas saab, küsimus on ainult tahtmises, piisavas koguses ajas ning motivatsioonis. Seega ei ole asja mida inimene teha ei suudaks, kui ta on piisavalt sihikindel. Mõtle, kui inimesed oleksid sada aastat tagasi mõelnud et lennukiga lendamine on utoopia- me sõidaksime siiamaani hobuvankritega ringi. Kui Edisson oleks tõsiselt võtnud kõikide kahtlejate arvamust, oleksime siiamaani pirruvalgusel oma asju ajamas. Kõik on võimalik sellele kes usub!

Väga tähtis on tunda toodet (ideed, plaani mida iganes müüa soovitakse). Ei saa olla lihtsalt koba peale välja minna. Sa pead teadma ja tundma toote tugevaid ja nõrki külgi (usu mind, igal tootel on oma vead ja head). Sinu idee on konsentreeruda positiivsele ja presenteerida seda JA AINULT SEDA. Ära lasegi vastase negatiivsusel ja vastulausetel end segada. Pushi ainult positiivseid külgi (vaata kuidas poliitikud suudavad laveerida oma vastustega, et vastata ikka seda mida NEMAD vastata tahavad, mitte seda mida küsitakse) Müü toodet mitte hinda (vaeva või probleeme tulenevalt ostust ostjale). Igaljuhul peab ostjal mingi kasu olema. Lihtsalt lambist ei osta keegi mitte midagi. Kuid nii nagu igal inimesel on oma positiivsed küljed on ka igal tootel oma positiivsed küljed. Seega müügivõlu seisneb selles, kui hästi sa suudad neid positiivseid võimendada ja negatiivseid hajutada.

Rõõm kui püsiv seisund

Ehk siin juba juttu olnud teema kuid veidi teise nurga alt.

Nimelt rõõm ja rahu on seisundid mida ükski inimene ära ei põlga. Keegi ei taha ju olla õnnetu, stressis või kuri. Seega rõõm ja rahu on seisundid, mille produtseerib mõtlemine. Rõõm ei ole mingi suvaline asi mis inimestele pähe langeb, õnnelikuks olemine on igal inimesel igal suvalisel hetkel kättesaadav- see on igas ühes meis olemas, lihtsalt tuleb see enda sees käivitada. See on sama, et kui kellegil on miljon krooni arvel ja ta ei lähe panka ega seda välja võta, siis võib ta lihtsalt rahapuuduse tõttu nälga surra.
Jah tõsi, see õnneseisund võib tekkida ka teatud olukordade või asjaolude kokkulangemisel (meeldiv ja positiivsed asjaolud, olukorrad, kordaminekud), sellisel juhul kestab õnnelikuks olemise seisund üürikest aega, sest on ainult aja küsimus kui järjekordne ebaõnnestumine meie meeli mürgitab.

Ehk siis rõõm ja rahulolu produtseeritakse meie mõtete tasandil. Kuna me olukordi kontrollida ei saa, siis jääb meil üle kontrollida ainult seda mida me kontrollida saame- see on suhtumine ehk siis mõtlemine. Küsimus on ainult olukordade tõlgendamises. Rõõmus ja rahulolev inimene tõlgendab olukordi sarnaselt, olenemata selle positiivsusest mõtlejale. Ehk siis see sama “Always look on the bright side of life” ja no kõik see muu teada tuntud pool tühi-täis klaasi teema jne. Kokkuvõttes on küsimus lihtsalt enda kokkuvõtmises ja otsustamises, et nüüdsest peale otsustan ma võtta olukordi ja probleeme vastavalt. Ma otsustan võtta neid raskeid olukordi kui võimalusena muutuda tugevamaks ja paremaks. Ma OTSUSTAN olla siiski rõõmus ning LOODAN et see või teine raske periood ei ole jääv. Meil on kaks varianti, kas me jääme mõtlema probleemide peale või mõtleme millegi muu peale. Mõtted on need millele kogu ülejäänud keha järgneb. Inimaju on nii ehitatud, et ta suudab korraga , intensiivselt ja fokuseeritult mõelda vaid ühele asjale. Kui meil nüüd võimalus mõelda asi positiivseks või negatiivseks siis vastavalt sellega me ka oma aju täidame.

Ehk siis otsustan olla rõõmus, olenematta sellele, mis olukorrad mind parasjagu piiravad.

Surm iseendale!

Inimkonna põhiideeks ja edasiviivaks jõuks on egoism. Kohati liigutakse selles teisi mahatrampides, mõningatel juhtudel võibolla veelgi kriminaalsemalt. Millegipärast inimene ei küllastu oma egoismist, mida rohkem ta endale kahmab, seda enam see tõbi inimest enesesse tõmbab. Kas inimkond on sellevõrra õnnelikum? Vaevalt küll…

Teine mõte veidi teise nurga alt aga selline, et inimene teab laias laastus mis talle hea on ning mis talle otseselt halba teeb. Kes meist ei teaks et suitsetamine kahjustab tervist, liigsöömine mõjub tervisele halvasti, abielurikkumine hävitab kulutulena nii rikkujat ennast kui tema lähedasi, vähene füüsiline aktiivsus võib soodustada ülekaalulisust, stressi jne. Millegipärast inimkond enamuses on valinud selle üürikese mõnu, teades, et see tegelikult ei ole lahendus. Enesehävitusliku elustiili põhjenduseks väidetakse seda, et “elu on üürikene”, “mingi pahe peab ju ikka olema”, “kui juua ka enam ei saa, siis pole elul enam mõtet” jne.jne. Miks ei suuda inimene öelda “EI” oma pahedele, kirgedele, ja himudele, teades et nad hävitavad pisitasa teda ennast? Miks nad valivad pigem selle üürikese mõnu vastupidiselt sellele paljukirutud ja väsitavale distsiptliinile?

Paljud aasia religioonid ning isegi kristlus propageerib iseendale suremist. Loobumist, iseenda ego ja tahte allutamist millelegi muule. Ehk siis egoismile otse vastupidist elustiili. Kas nad on siis õnnelikumad kui mitteusklikud? Kohati nagu tundub et on… Kohati aga mitte. Mis siis on kõik selle taga? Miks leiab inimene endas rahu, kui talt ei saa mitte midagi ära võtta, sest tal ei ole enam midagi,sest ta on selle kõik juba ise vabatahtlikult ära andnud? Füüsiliselt võib ta ju seda omada, kuid ta ei tunne olulist depressiooni ega stressi selle kaotamise puhul, sest ta on selle enne vaimselt lahti lasknud.

“Kui nisuiva ei lange maha ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.”

“Kui sa viskad kulla põrmu peale ja Oofiri kulla ojakivide sekka, siis on Kõigevägevam sulle kullaks ja puhtaimaks hõbedaks, sest siis sa võid rõõmu tunda Kõigevägevamast ja tõsta oma palge Jumala poole. Kui sa midagi ette võtad, siis läheb see sul korda
ja sinu teede peale paistab valgus”

Ja kõige lõpuks, et asi ei tunduks liialt ühte väravasse, st. et “anna kõik ära ja jää siis töllakil suil kivi peale oma maist surma ootama”, vaid kogu selle teema varjus on väga sügav tõde järgmise motivatsioonina:

Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Ja igaüks, kes on jätnud maha majad või vennad või õed või
isa või ema või lapsed või põllud minu nime pärast, saab nad tagasi sajakordselt ja pärib igavese elu.”

Õnn

 

Mis on elus kõige tähtsam?
Eks see ole õnn ja rahulolu oma elust?
Miks see lause tundub pelgalt sõnakõlksuna, mitte raalsusena meie elus? Miks me siiski oleme õnnetud?

Õnn ei tule homme ega ole mingi mäe taga, mida tuleks jahtima minna.
Õnn ei ole mingi kättesaamatu olemisviis või mingi pahe võitmine, mille järgi tuleb õndsus ja rahulolu kogu eluks. See ei ole midagi, millele sa pead terve elu järgi jooksma, midagi mis kumab kauguses, kuid milleni sa kunagi tegelikult ei jõua.

Tegelikult on õnn ja rahulolu kogu aeg olnud seespidi sinu sees, isegi siis kui olukorrad ja asjaolud on rängalt sinu vastu olnud. Isegi siis, kui kõik on sinu vastu ja pealtnäha on tunne kõike muud kui õnn ja rõõm.

Õnn ei ole tunne, mis täna asjaolude kokkulangevuse tõttu sind kogematta tabanud on. Õnn on präegu, õnn on just nüüd kättesaadav, isegi siis kui sul pole katust peakohal ega süüa laua peale panna- see on otsus olla õnnelik ja rahul no matter what… Õnn on miski, mis tuleb positiivsest mõtlemisest olukordade, asjaolude, enda ja teiste suhtes. Ja siis hakkab sündima, et see mida sa külvad, seda saad ka lõigata. Sinu tulevik hakkab kujunema vastavalt sellele, millesse sa usud ja mida otsustad järgida. Tulevik ja mis veel tähtsam, olevik, on sinu enda teha. Otsusta olla rõõmus ja õnnelik just nüüd!

Natukene poliitikast

Valimised möödas… võitis, kes võitis, tegelikult teevad muret hoopis sügavamad teemad.

Imelik värk siin eesti riigis. Peaminister ütleb, et pronkssõdur tuleb viivitamatult minema viia ja tema teeb kõik selleks et nii see ka läheks- ometigi on juba pool aastat möödas ja mitte midagi ei juhtu.
Kõik parteid ütlesid ühestsuust vahetult enne valimispäeva, et Sakala Keskus peab LAMMUTAMATTA edasi seisma, kuid esimese asjana peale valimisi lüüakse kopp seintesse.

Mis toimub? Kas tõesti võim on kellegi kolmanda käes keda kuulatakse ja kes otsuseid teeb? Kui nii siis, kes see kolmas on?

Peeter Rebane on vastne keskerakondlane. Keskerakond on pronkssõduri eemaldamise vastu. Palmaru lubas, et enne aprilli Sakala lammutusega mingil juhul ei alustata.  Minule kui kõrvalseisjale teeb muret, kes tegelikult meie riigi asju otsustavad?

Boost

Kujutle ennast ette inimesena, kes on täpselt selline nagu sina olla tahaksid- rõõmus, positiivne, asjalik, täis julgust ja väge muutmaks olukordi ja probleeme nii endas, kui enda ümber. Kas sa tahaksid olla keegi, keda kadestatakse tema enesekindluse, kindlameelsuse, iseolemisjulguse ja positiivsuse pärast. Olla alati asjalik, tegus, täis töötahet ning energilisust? Inimene, kelle juhtmõtteks on pigem lahenduste otsimine, mitte vabanduste leidmine. Keegi, kes ei virise, vaid on tänulik selle üle, mis talle antud on? Keegi, kes aitab hädasolijat, kes tõstab allasurutud ülesse, annab teistele positiivse laengu ja toe edasiliikumiseks. Keegi, kes võtab eluraskusi, kiusatusi ja tagasilööke pigem proovikividena, mis vormivad ning teevad tugevamaks. Kas sa tahaksid olla selliste omadustega inimene?
Palju õnne- sina oledki see inimene- hakka tegutsema!

Kes Ta on?

Ta on hea
Ta on kõikvõimas
Ta on andestaja
Ta on tervendaja
Ta on varustaja
Ta on kaastundlik
Ta on õiglane
Ta on kohtumõistja

Ta armastab sind!

Midagi isiklikku

Murphy ütleb, et iga halb asi saab minna veel halvemaks. Kui miski olukord sitemaks minna enam ei saa, siis alati on võimalus, et sitemaks ta läheb. Eriti positiivne jutt?

Täna varahommikul sirvisin oma konspekte ning leidsin filmist Cast Away ühe kirja pandud monoloogi, kus Tom Hanksi tegelaskuju räägib oma pääsemisest ja lootusetusest üksikul saarel. Oma imepärasest tagasijõudmisest koju ja oma kõige armsama inimese kaotamisest. Miskipärast on see lõik täna hommikul kohe eriti südamelähendane. Sest isegi siis, kui tundub, et sul puudub igasugune kontroll oma elu üle, kui sind halvab täielik lootusetus, ainus asi mida sa tegema pead- on edasi elada, sest iial ei või teada, mida homne toob.

I was on the lonely island and I was gonna die there, totally alone.
I mean, I was gonna get sick or I was gonna get injured or something.
The only choice I had, the only thing I could control…was when and how… and where that was gonna happen.
So… I made a rope.
And I went up to the summit to hang myself.
But I had to test it, you know?
And the weight of the log snapped the limb of the tree.
So I… I couldn’t even kill myself the way I wanted to.
I had power over nothing.
And that’s when this feeling came over me like a warm blanket.
I knew, somehow… that I had to stay alive.
Somehow.
I had to keep breathing, even though there was no reason to hope.
And all my logic said that I would never see this place again.
So that’s what I did.
I stayed alive.
I kept breathing.
Then one day that logic was proven all wrong, because the tide came in, gave me a sail.
And now, here I am.
I’m back…in home, talking to you.
I have ice in my glass.
And I’ve lost her all over again.
I’m so sad that I don’t have her anymore.
But I’m so grateful that she was with me on that island.
And I know what I have to do now.
I gotta keep breathing.
Because tomorrow, the sun will rise.
Who knows what the tide could bring?

Muutuste lävel – Iisrael vs Iraan

Uued uudised lähisidast, ehk siis Briti ajalehe väitel kavatseb Iisrael Iraani vastu tuumapommi kasutada, Iisrael lükkas loomulikult selle väite ümber- arusaadav, kellele seda paanikakülvamist ikka vaja on.

Ise aga arvan, et ega see Briti ajalehe väide väga utoopiline olla ei saa. On ju Iraan avalikult teatanud, et Iisrael kui riik ja rahvus tuleks üldse maapealt minema pühkida. Kuna Iraan arendab “rahumeelset” tuumaprogrammi, siis on Iisraeli kartus vägivaldse naabri ees õigustatud. Küsimus on ainult selles, et kas selline ennetav rünnak on õigustatud või mitte? Mina arvan et on.

Igal inimesel ja perekonnal on õigus oma kodule, samamoodi nagu igal riigil õigus rahule ja iseseisvusele. Kui sa saad teada, et sinu naabrimees kavatseb öösel sinu koju vargile ja vägistama tulla, siis on ju selge, et sa võtad selles osas ühel hetkel midagi ette. Sa teed midagi selleks, et naabrimehe plaan ei õnnestuks- igati inimlik eksole? Samamoodi on Iisraeli ja Iraani ning Ameerika ja Iraagi suhtega. Ainus probleem seisneb selles, et arvata on, kuidas sellisesse ennetavasse rünnakusse kogu niigi juudivaenulikult meelestatud euroopa suhtub. Arvata on mis suunas liigub selle peale naftahind ja sellega kaasnev muude hindade regulatsioon. Ehk siis ma kahtlustan, et me oleme uue ajastu lävel, kus on oodata suuri muudatusi ja seda mitte üldse paremuse mõttes. Mida aga teeb selle ootuses eesti rahvas? Eks võtab uusi laene ning naudib üleskeeratud palkade ajel tarbimisrõõme. Meil endil pole midagi, kõik on välismaalastele maha parseldatud ning seega sõltuv ka nende mõjudest.

Ameerika, Iisrael ja üleüldse lääne ühiskond on niigi araabiamaad närvi ajanud nii muhameedi pilapiltide, iraaki tungimise jms suhtes, sellele kõigele lisame veel Saddami tapmise ning pole rumal arvata, kui ühel hetkel rättpeade mõõt täis saab ja nad midagi enneolematut korraldavad. Iisrael on lähim vaenlane ning arvata on et sihtmärgiks esimeste seas.

Mida aga teevad ülejäänud riigid? Eks seda sama, mida kunagigi tegid, kui hitlerlik saksamaa kogu euroopa vallutas ning hiljem punaarmee oma “abiga” vennasrahvad orjusest “vabastas”. Meil oli ka kunagi julgeoleku garantii, euroopaga seotud lubadus meid võimaliku ohu eest kaitsta- me kõik teame, kuidas tegelikult läks, ei aidanud meid mitte keegi- jäime 50neks aastaks omapead “sõbraliku” naaberriigi orjuserüppe.

Järjekorrad

Siiani olen ikka arvanud, et järjekorrad on iganenud nähe, need kuuluvad kunagise nõukogudeaja perioodi. Aga vist ma eksisin.
Tulin just mustakivi citymarketist. Võtsin aega, ootasin kassajärjekorras 20min ja seda mitte esimene korda (kell 16.00  ei tohiks ju veel tipptund olla?). Vahepeal tahtis jäätis suisa korvis ära sulada, kellele sa ikka kurdad? Seda on juhtunud ka Selverites jms. marketites- ühesõnaga üldine trend. Autopesulajärjekordadest ning tipptunnil autoummikutest tallinna linnas polegi mõtet rääkida. Tundub nagu et terve tallinn sõidaks autodega- igas autos üks, maksimum kaks inimest sees (noh nagu mul endalgi:).

Mingi vahe harrastasin “KIIRsöögirestoranides” einestada. Peale mitmeid kordi 15 – 20min Lasnamäe Hessburgeri drive in-is ootamist, olen selle vabaaja sisustamise vormi sinnapaika jätnud- tervis on ka paremaks läinud 😉 Nimi kiirsöögirestoran peaks näitama, et söök tuuakse kiirelt kätte, jääb see nimetus veidi arusaamatuks. Pangu siis nimeks üldse restoran- oleks nagu kõigile arusaadav.

Mingi aeg tagasi oli mu töö iseloom selline, et pidin päeval palju autoga mööda linna ringi sõitma ning erinevaid asutusi (poode jne) külastama. Huvitav oli vaadata, kuidas kella 14.00 – 15.00 ajal suurte hüpermarketite autoparklad juba pooleldi täis olid. Kust võtavad inimesed töö ajal poodides käia, justnagu keegi tööl ei peagi olema? Lükatakse ostukäru täis ja minnakse rõõmsalt kassasse. Ise mõtlen, et võibolla need inimesed sammuti ei viitsi õhtuti pikkades kassajärjekordades passida. Käiakse päeval ära ja ollakse sellevõrra õhtul siis kauem tööl?

Ühesõnaga ma ei mõista, vingumise (nagu minu juures juba näha võite) konsentratsioon on läinud üha ülesmäge, väliste tegurite järgi võiks arvata, et rahva heaolu oma numbritega sööstab samamoodi järgi. Mida rikkam on ühiskond, seda rohkem ta vingub?  Kas tõesti on maarjamaale saabunud kauaoodatud rikkus, mida Püha Edgar meile aasta tagasi lubanud on või on tõesti eesti elu nii sitt nagu kõik räägivad- raha ei ole, kõik on liisingus ja poed on tühjad?